„Metsa kasutusõpetus“ – loe läbi ja mine metsa!

Marko Tiidelepp

Metsad on kirgliku metsamehe ja kirjaniku Peter Wohllebeni töine kodu ja töö puudega on tema elu. Oma tohutuid teadmisi puude kohta annab ta edasi metsamatkade juhina. 

Metsa kasutusõpetus“ on ühtaegu kaalukas ja meeleolukas avastusretk. Autor tutvustab
lõbusalt ja faktidega põhjendatult tähtsamaid leht- ja okaspuuliike: kuidas neid ära tunda,
millistele kuulub tulevik, milline puu pakub äikese ajal ka tegelikult varju. Kuidas metsas
ilma kompassi ja GPSita orienteeruda? Milliseid marju ja seeni tasub soovitada: kust ja mida
tohite noppida ja süüa? Kus telkida, lõket teha ja grillida? Kuidas lugeda loomajälgi ning millised on parimad ajad ja kohad, kus metsloomi vaadelda saab? Kuidas kaitsta end kõige
loomulikumalt sääskede, sipelgate ja puukide vastu? Mida teha metsas lastega ja mida näeb
seal öösiti üksinda?

Vahva ja sisuka ning huvitava raamatusarja „Looduse lood“ kuues raamat on Peter Wohllebeni „Metsa kasutusõpetus“. Raamatu autor on eesti lugejale varasemast tuttav, sest samas sarjas on ilmunud ka tema kirjutatud „Puude salapärane elu“ ja „Loomade hingeelu“.

Kui Sulle meeldivad Fred Jüssi, Hendrik Relve, Aleksei Turovski jutustatud mõnusad looduslood, siis meeldivad Sulle kindlasti ka Peter Wohllebeni jutustatud lood. Olen üsna kindel, kui selle raamatu läbi loed, siis tahad pärast seda ka metsa minna, mis tegelikult selle raamatu eesmärk ongi.

Raamatu sissejuhatuses kinnitab autor, et ta armastab metsa ning mets on kujundanud suure osa tema elust. Ta on seotud metsaga ka oma ameti poolest. Seetõttu vaimustus ta kohe kirjastuse mõttest kirjutada metsa kasutusõpetus.

Autor meenutab 1991 aastat, kui ta rajas koos ühe teise metsaomanikuga metsamajandi, mis koosnes reservaatidest ja ettevaatusega kasutatud maalappidest. Lisaks sidusid nad inimesed otseselt metsaga. Selleks pakkus Peter Wohlleben välja hulga ettevõtmisi, äärmuslikumad neist olid ellujäämiskursused ja palkmajakeste ehitamine, enamik pakkumisi koosnes aga ekskursioonidest puude imelisse maailma. Sellisele põnevale ja köitvale ekskursioonile viib meid ka see raamat.

Autor alustab metsaraamatut loomulikult tähelepanekutega metsast, metsamaastikest, kuidas mööda maastikku liikuda, kus tuleks olla ettevaatlik ja tähelepanelik, mida jälgida, mida mitte. Seejärel jutustab autor lugejale jälgede otsimisest, mis on eriti huvitav siis, kui maha on sadanud lumi. Hundi-, ilvese-, rebase-, mägra- ja metsseajäljed on jutuks, kuid ka linnud ja putukad jätavad omi jälgi.

Wohlleben kirjutab loomade vaatlemisest, ta viib lugeja isegi seenele. Ta kinnitab, et seened on üsna erilised olendid. Kuna teadus ei suuda neid päriselt liigitada, on ta jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Kas oled kuulnud sellest, et puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks putukarünnaku või ees ootava põua eest. Ka sellest on raamatus juttu.

Millal metsa minna? Talvel? Suvel? Hommikul? Õhtul? Wohlleben toob välja selle, millal ja mida eelistada. Autor peatub isegi sääskedel ja parmudel. Kas pole omamoodi naljakas see, et kui põgenete pimedast metsast sääskede eest valguse kätte, võivad teid seal oodata parmud. Autor kinnitab, et parmud on alatud putukad, kes lendavad järjekindlalt kohale, maanduvad vaikselt ja hammustavad siis valusasti. Putukatest on raamatus veel juttu, sest ka arukuklased võivad üsnagi häirivad olla, eraldi peatükk on pühendatud puukidele.

Juttu on veel ka jahimeestest ja jahipidamisest, marutõvest ja paelussidest, huntidest ja teistest röövloomadest.

Wohlleben kirjutab sellest, kuidas puid tunda, kuidas puud maitsevad. Ta küsib, miks peame õppima puid tundma nende lehtede ja okaste kuju, aga mitte maitse järgi? Vaatluse (maitsmise) all on kuusk, pöök, mänd, nulg, tamm, kask, lehis, saar.

Raamatust saad lugeda veel ka metsade rajamisest, metsade kaitsest, metsamajandusest, puuraiduritest, mootorsaagidest, looduskaitsest, äikesest ja välgust, prügist, klassikildudest, metsatulekahjudest, kuidas metsas ilma kella ja kompassita hakkama saada. 

Väga põnevad ja huvitavad on peatükid „Metsas ellujäämine“ ja „Kui metsnikust saab matusekorraldaja“. Viimati mainitud peatükis on võimalik lugeda sellest, kuidas Saksamaal on mõnes kohas võimalik matta vanadesse pöögimetsadesse inimesi, kuidas see käib, mis sellega kaasneb.

Ja veel. Kellele kuulub mets? Kuida käituda öises metsas? Milliseid riideid metsas kanda? Mets meie kodus – mööbel, küttepuud.

Lõpuks käime metsas jalutamas veebruaris, märtsis, augustis ja novembris ning läheme metsa koos lastega.

Raamatu lõppsõnas tõdeb Peter Wohlleben, et see raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on lugeja sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina, keel ja kompimismeel. Kõikidel inimestel on suurepärane varustus, et võtta ette põnevaid ekspeditsioone koduümbruse metsadesse.

Seega, loe raamat läbi ja mine metsa!


Raamatu autor: Peter Wohlleben

Kommentaarid puuduvad