„Max ja Metsik 7. Must Äss“: põnevad detektiivilood lastele

Marko Tiidelepp

Uus kodu ehtsas rüütlikindluses – kas saab midagi lahedamat ette kujutada? Küllap saab, leiab üheksa-aastane Max. Sest Geroldsecki kindlus on krimpsus memmesid ja taate täis vanadekodu. Aga kui üks murdvaras kindluses hirmu ja õudust tekitab, satub Max vaimustusse: lõpuks ometi saab ta tegutseda detektiivina!
Appi tulevad talle seejuures just nimelt Vera, Horst ja Kilian – metsikud eakad söögilauast number 7. Kokku on nad küll juba rohkem kui 200 aastat vanad, aga sugugi mitte eilased!

See on lugu õige erilist laadi sõprusest – tingimata lugemist väärt nii noortele kui ka vanadele meisterdetektiividele!

Kui Sulle meeldivad lasteraamatud ja põnevad detektiivilood, siis on see raamat just see õige raamat. Saksa autorid ojn kirjutanud põneva ja kaasahaarava loo, mille peategalsteks on üheksa-aastane Max ja kolm eakatekodu elanikku – Vera, Horst ja Kilian.

Üsna põnev seltskond, kas pole, kuid tegelikult sobivad Max ja meie raamatu vanainimesed suurepäraselt kokku, no eks on vahetevahel ka erinevaid arvamusi, kuid igal juhul tuleb neil detektiivitöö igati hästi välja.

Raamat algab üsnagi väljakutsuvalt: „Minu nimi on Max. Ma olen üheksa-aastane ja elan vanadekodus.“ Selgub, et Max on läinud uude klassi ja ta tutvustab ennast klassi ees, kuigi päris nii ta seda tutvustust ei mõtelnud teha. Nüüd on klassil palju nalja ja mõni klassikaaslane on tülinorija, kes Maxi selle lause pärast kiusata tahab. Õpetaja selgitab, et Maxi ema töötab Geroldsecki linnuses eakatekodus ja seepärast elab Max alates möödunud nädalast seal. Koolipäeva lõpus on Max sunnitud osade klassikaaslate eest põgenema rattaga, appi tuleb ka mopeedil sõitev Raphael, kes on eakatekodu juhataja vennapoeg.

Lugeja saab teada, et Maxile elu linnuses meeldib, sest see on ju tõepoolest väga vana ja huvitav koht. Poisil pole midagi ka seal elavate memmede-taatide vastu, kuid eaktekodus on ka ülemõde Cordula, kes soovib, et linnuses valitseks alati ja igal pool rahu. Seetõttu ei salli ta lapsi, seega ka Maxi. Cordula on paari päevaga leiutanud Maxi jaoks väga palju keeldusid – Max ei tohi laulda, Max ei tohi karjuda, poiss ei tohi istuda tühja ratastooli ja sellega ringi rallitada, ei tohi kitsastel keerdtreppidel joosta, ei tohi linnusekraavi kukkuda, ülemõele ei tohi vastu rääkida. Kui veidi edasi loeme, siis saame teada sedagi, et Maxil on ka veidi ülekaaluline kass Nurrpea, kes ei tohi mööda lossi ringi liikuda. 

Kuid, lisaks Maxile ja ülemõde Cordulale, saame tutavaks ka Metsiku Seitsmega – need on kolm aktiivset ja julget vanainimest, kes istuvad rüütlisaalis lauas number 7, mistõttu on nad endale sellise hüüdnime saanud. Vera on hakkaja ja julge vanaproua, tõeline daam, kes olnud kuulus näitleja, Horst on endine jalgpallitreener, Kilian on professor von Hohenburg. 

Max on koolist koju jõudnud, suutnud kokkupõrgata proua Veraga ja selgub, et lossis on käinud murdvaras ja ühest toast/korterist lossis on minema viidud ehteid, kusjuures maha on jäetud mängukaart, risti äss. Ei möödu palju aega, kui sisse murtakse ka teise tuppa, varastatakse jällegi ehteid ja maha jäetakse jällegi mängukaart, poti äss. Sellele vargusele oleks Max ja Metsik Seitse peaaegu peale sattunud, kuid vargal õnnestus põgeneda.

Nüüd algabki humoorikas lugu sellest, kuidas Max ja Metsik Seitse üritab kuritegusid lahendada. Loomulikult puutuvad nad kokku ülemõega, kellele sugugi ei meeldi, et poiss ja eakad kuritegusid uurivad. Siin on ka üsna väikest kasvu ja üsna aeglase mõtlemisga komissar Moser, kellele samuti ei meeldi, et algajad professionaalset uurimistööd segavad. Siin on igasugu juhtlõngu, eakatekodu võtmenimekiri, millel on kahtlane sõrmejälg, siin on mitu kahtlusalust, on põnevust ja on nalja ning vahvaid sündmusi.

Kuidas lugu laheneb, selle pead ise välja selgitama.

Igal juhul on raamatu lõpus väike viide sellele, et Maxi ja Metsiku Seitsme seiklused jätkuvad ka järgmises raamatus, kus juttu tuleb lausa kummitustest. Igal juhul, jääme teist osa ootama.

Lahedad pildid on raamatusse joonistanud Ute Krause.


Raamatu autor: Lisa-Marie Dickreiter, Winfried Oelsner

Kommentaarid puuduvad