Väikese Nicolas’ teises raamatus saame muu hulgas teada, mis juhtub siis, kui Nicolas’le kingitakse pimedas helendav kell ja vinge fotoaparaat, kuidas Nicolas oma klassivendadega kunstimuuseumis ekskursioonil ja arsti juures läbivaatusel käib ning millega lõpevad õpetajale kingituse ostmine ja jalgpallimatš teise kooli poistega. Veidi üleannetu ja liigutavalt naiivne Nicolas, tema ema-isa, õpetajad ja vahvad klassivennad on juba kuus aastakümmet olnud prantsuse laste ja nende vanemate suured lemmikud. Raamatu teksti autor René Goscinny on lisaks väikesele Nicolas’le loonud surematud koomiksikangelased Asterixi ja Lucky Luke’i. Goscinny teksti täiendab armastatud illustraatori Jean-Jacques Sempé ainulaadne marakrattide galerii. Kui Sulle lasteraamatud ja hea huumor meeltmööda on, siis on väikese Nicolas’ lood igati õige valik. Veidi aega tagasi tutvustasin raamatut „Väike Nicolas“, mis oli selle sarja esimene raamat, nüüd siis teine raamat. Nicolas seiklused ja juhtumised koolis jätkuvad. Nagu raamatu pealkiri viitab, siis selles raamatus viibime rohkem vahetundides kui koolitundides, ja nalja saab igal juhul piisavalt palju. Lisaks Nicolas’le löövad kaasa ka tema klassivennad Clotaire, Alceste, Rufus, Agnan, Geoffroy, Joachim, Eudes. Kõik nad on väga erinevad karakterid, iseloomud on vägagi erinevad, kuid nad moodustavad siiski ühe klassi. Pahatihti on poisid karvupidi koos, kuid samas on jällegi parimad sõbrad. Raamatus löövad kaasa ka Nicolas’ ema ja isa, vanaema, kes teeb lapselapsele ägedaid kingitusi, õpetaja, kes ongi lihtsalt õpetaja (naisõpetaja) ning kooli järelvaataja, keda kutustakse Puljongiks. Esimeses selle raamatu loos juhtub nii, et Alceste saadetaks koolist ära, kusjuures ta ei tee sugugi mitte midagi hullu, aga ikkagi. Alceste on Nicolas’ parim sõber, selline paksem poiss, kes kogu aeg sööb. Ka sellel päeval sööb ta vahetunni ajal moosisaia, kui teised kutid mängivad palliga jahimeest. Eudes sihtis Clotaire’i, kes viskus pikali ja pall tabas hoopis Alceste’i selga. Moosisai kukkus maha, loomulikult moos allpool. Alceste’ile see ei meeldinud ja ta hakkas karjuma, mille peale ilmus välja järelvaataja Puljong, kes omakorda libastus moosisaial ja kukkus. See ärritas Alceste’i veelgi rohkem, mistõttu ta karjub Puljongi peale, et miks too ometigi ei vaata, kuhu ta oma jala paneb! Sellest piisab, et Alceste koolist ära saata, sest ei tohi ju ometigi vanema inimese peale karjuda. Klassivennad on Alceste’i pärast mures, kuid koolio tuleb paksu poisi ema ja asjad klaaritakse ära. Õnneks. Kuigi sama loo lõpus juhtub veel teinegi äpardus, seekord Alceste’i juustuleivaga. Teises loos tekitab koolis suurt segadusr pappnina, mille Nicolas’ isa oli ostnud, kui poissi kooli viis. Kolmandas loos saab Nicolas vanaemalt paki – see on kingitus, see on käekell, mis poisile vägagi meeldib. Nüüd ta saab kogu aeg jälgida kellaaega ja teab täpselt, millal midagi toimub. Kell on isegi nii uhke, et selle numbrid ja osutid säravad pimedas! Olukord läheb veidi naljakaks ja veidi nukraks siis, kui Nicolas läheb kella Alceste’ile näitama, kes tahab selle taskunoaga lahti teha, et näha, mis selle ägeda kella sees on. Loomulikult juhtub kellaga piuske äpardus. Neljandas loos tahavad klassivennad ajalehte teha, sest Maixent on saanud kingituseks trükkimiskomplekti. Nii palju, kui on poisse, on ka arvamusi, milline see ajaleht olema peaks. Ja kuna arvamusi on sedavõrd palju, siis ega ka sellest ajalehe tegemisest midagi välja ei tule. Ühel vahetunni ajal peaks minema kakluseks Nicolas ja Geoffroy vahel, lihtsalt niisama, kuid kaks riiukukke kakluseni ei jõua, sest vahetunni ajal jõuavad tülli minna peaaegu kõik ülejäänud kutid. Ühes loos käime koos kuttidega kollakunneseid püüdmas, lähedal asuva pargi tiigist. Nicolas’ kulles saab nimeks King. Seetõttu, et poisile meeldib üks film, milles on üks kauboi, kelle hobuse nimi on just King. Konnakullestest on poistele rõõmu üsna lühikeseks ajaks, sest kastevanematele need ei ole sugugi mitte meeltmööda. Nicolas saab selles raamatus vanaemalt veel ühe kingituse – fotoaparaadi. Loomulikult tirib ta ka selle kooli kaasa, ja see tekitab koolis suurt segadust, kuid õnneks jääb fotoaparaat siiski terveks. Lausa kolmes loos mängime ägedat jalgpalli. Nicolas ja tema klassivennad ostsustavad mängida endast suuremate kuttide vastu. Nicolas’ isa püüab poisse veidi treenida, kuid lõpuks lähevad väljakul vastamisi hoopis poiste isad. Ja veel. Käime ära kunstimuuseumis, õpime marssimist, otsime õpetajale lahedat kingitust, mistõttu käime lausa kingitustepoes, saame teada, mis juhtus Clotaire’i käega, et see kipsis on, saame osa vägevast testist, mis kõikidele poistele tehakse ja lõpuks saavad poisid ka auhinnatud, et nad pääseksid suvevaheaega veetma. Kuid näib, et suvevaheaeg Nicolas’s head meelt siiski ei põhjusta. Sellised ägedad lood väikese Nicolas’ seekordses raamatus. Nalja ja huumorit on palju, kõik tegelaskujud on mõnusad ja lahedad. Raamatu autorid: Rene Goscinny, Jean-Jacques Sempe (Tänapäev)
