3 huvitavat fakti kultusõudukast “Jaanipäev”

uudised.ee

Möödunud aasta suvel kinodes linastunud ja ülipopulaarseks saanud muinasjutuline õudusfilm “Jaanipäev” on lugu pundist ameeriklastest, kes võtavad ette reisi Rootsi jaanipäeva veetma ja kohalikke pidustusi nautima. Tihtipeale on esmamulje eksitav; mida aeg edasi, seda enam hakkab sõprade grupp ilusa Potjomkini eesriide tagant nägema õõvastavat tegelikkust, mida ükski külaline rõõmsameelsetelt pärgadega ehitud linalakkadelt oodanud ei oleks. Filmi teleesilinastus on TV3 Film kanalil 29. märtsil kell 21.00.

 

Tegemist on lavastaja-stsenarist Ari Asteri (USA) teise õudusfilmiga. Intervjuust linateose ideelise autoriga saame teada kolm huvitavat aspekti “Jaanipäevast”, mis filmi vaatamisele huvitavat taustainfot ja teatavas mõttes sügavust lisab.

 

Esiteks -  mäng vastuolulisega.

Juba filmi miljöö reedab, kui väga meeldivad Asterile kontrastid. On jaanipäev - suve kõige valgem ja ilusam päev, loodus ja inimesed lausa õitsevad ühises harmoonias, samas peitub selle ilusa fassaadi taga nii palju võigast ja halvaendelist. Samamoodi toimub mäng tegelaste endi emotsioonidega - Aster katsetab katarsise motiivi, enamasti küll leinava peategelase sisemaailmas ja temaga toimuvas, aga ka katarsist selle sõna ehk liigagi otseses tähenduses (katharsis (kr. k) - puhastumine).

Samas mainis autor intervjuus Alamo Drafthouse-le kui oluline on tema jaoks see, et igas filmis oleks veidi huumorit - a movie without humor is a movie wasted.  Kellele on leinaga toimetuleku motiiv, äärmuslikud sektid, puhastumine ja killuke komöödiat sümpaatsed, tasub vaadata ka sama autori eelmist õudusfilmi “Pärilik” (“Hereditary”).

 

Teiseks - kõik Hårgas on käsitsi ehitatud.

Filmimeeskonnal oli kaks kuud, et võttepaigal Ungaris püstitada külajagu maju ja ka põldu künda. Kokku tuli kümme ehitist. Samuti on filmis palju kujutavat kunsti, kõik selle jaoks spetsiaalselt tehtud. Et loo kultuurilis-mütoloogiliste aspektidega end paremini kurssi viia, võtsid režissöör ja visuaalkunstnik Henrik Svensson ette reisi Põhja-Rootsi, kus külastasid kohalikke sajanditevanuseid talusid. Seal nägidki mehed esimest korda majade sisemust, mis olid põrandast laeni iidsete maalingutega kaetud. Neist inspiratsiooni ammutades saidki reaalsuseks kinolinal nähtud võigas-kaunid seinamaalid.

 

Kolmandaks - autori nägemus filmist.

Asteri meelest võib lugu näha kahtmoodi: enamiku Hårga külastajate jaoks on seal toimuv tõeline folgisugemetega õudus, ent peategelase Dani jaoks mitte. Tema näeb seal muinasjuttu, fantaasiat, kus tema soovid lõpuks täituvad, kuid kahtlemata hoopis teistmoodi, kui neiu algul arvata võinuks. Et vaataja on reeglina kõige lähemalt seotud peategelasega, väidab Aster, et ka tema näeb toimuvat muinasjutuna. Autori meelest peitub filmi tõeline õudus just Dani ja tema armsama kaassõltuvuslikus suhtes, mida hoiab vaevu koos neiu lein pärast pereliikme kaotamist. Asteri meelest on  Hårga väljakutse Danile seista silmitsi sellega, mille eest ta põgeneb. Tunda katarsist. Naine leiab lõpuks end ehk rohkem funktsionaalses, kuid jätkuvalt samamoodi sõltuvas suhtes ja ilmselt kõige sõltuvuslikumas ‘perekonnas’ üldse. Aga seekord see toimib.

Kommentaarid puuduvad