Kanadalase Xavier Dolani lavastatud “The Death and Life of John F. Donovan” jõudis esmakordselt kinolinadele 2018. aastal Toronto Filmifestivalil, laiale maailmale tutvustati seda aga alles aasta hiljem. Filmis astuvad üles “Troonide mängust” tuntud megastaar Kit Harington (John F. Donovan), Oscari ja kahe Kuldgloobusega pärjatud Natalie Portman (Sam Turner), “Harry Potteri” saagas Dumbledore’i rolliga kuulsust kogunud Michael Gambon (narraator; Man in Diner), Jacob Tremblay ja Ben Schnetzer (noorem Rupert; vanem Rupert). Kuna film teleesilinastub 28. märtsil kell 21.00 kanalil TV3 Film, siis toome teieni intervjuu nimiosatäitja Kit Haringtoniga. Dolani linateos räägib mõtlemapaneva loo Rupert Turnerist, kes noore poisina alustab kirjavahetust filmitähe John F. Donovaniga. Nende vahel tärkab sõprus, ent pea kõik muu selle ümber on kokkuvarisemise äärel. Donovan peab toime tulema kuulsuse ja kõige sellega kaasnevaga - peaaegu puudulik eraelu, tuhanded spekulatsioonid tema, tema lähedaste ja isegi tema seksuaalsuse kohta. Aastaid hiljem avaldab Turner kõnealuse kirjavahetuse raamatuna “Letters to a Young Actor”. Teatavasti on Haringtoni seekordne roll mängida filmistaari, ehk peaaegu iseennast. On see siis sellevõrra kergem või raskem? Intervjuus IMDb’ga selgitab mees, et näitlejana näitlejat mängida oli tema jaoks esmapilgul küllaltki hirmuäratav ning läbivalt keeruline. Ta küsis eneselt, kui palju peaks rolli sisse panema iseennast, kui palju kasutada enda kogemust näitlejana, kui palju maailmale endast anda, või millisel määral peaks tegelase täiesti nn tühjast kohast looma. Huvitaval kombel haakub ülalmainitud probleem portreteeritava Donovani põhiprobleemiga – kui palju on avaliku elu tegelasel õigus eraelule, mida ükski väline silmapaar ei näe? Kui suur õigus on publikul nõuda staarilt igasuguse privaatsuse loovutamist? Just selle probleemi pidas Harington huvitavaks väljakutseks ning tunnistas hiljem, et talle lausa meeldis rolli killukesi iseendast ja oma tunnetest panna. Filmis on mitu nii-öelda tegevusliini, selle võimalikke tõlgendusi on nii palju, kui on vaatajaid. Sellest ideede- ja mõtteainerohkusest filmis ei ole aga nii mõnigi kriitik üldse vaimustuses, näiteks väljaanded The Guardian, The Hollywood Reporter jpt, kelle meelest jätab selline kaootilisus pigem seebiooperliku ja pompöösse mulje. Haringtoni meelest aga on kõige huvitavam just see, et tegelikult saab igaüks filmist välja noppida selle, mis teda parajasti kõnetab. Igaüks väärtustab midagi erinevat ja seega ei ole tõenäoline, et vaataja linateosest tõesti mitte mingit mõtteainet või kõrva taha panekut ei saa. Donovani kehastaja enese jaoks ongi filmi mõte privaatsus – mida otsustad inimestele näidata, mida mitte? Kas oled lähedaste keskel hoopis teine inimene kui avalikkuse ees? Kes oleme me aga siis, kui meid on täiesti üksi jäetud? Harington mainib ka, et tema jaoks on endiselt häiriv ja pingestav see, et avaliku elu tegelasena on inimestel alati teatavad eeldused ja ootused. Mees räägib lausa, et jälestab selliseid olukordi, jälestab tunnet, et ta ei anna kunagi piisavalt, temalt tahetakse aina rohkem, rohkem, rohkem…
