INTERVJUU | SOS Lasteküla ekspert laste muredest: viie kuuga oleme saanud peaaegu tuhat pöördumist

Lapse probleemid
Foto: 123rf.com

Joonatan Pärn

Alates käesoleva aasta märtsikuust saavad lapsed ja noored oma murega pöörduda vestlusplatvormile SOVA, kus neid kuulavad ja püüavad abistada SOS Lasteküla nõustajad ning vabatahtlikud. Millised probleemid on Eesti laste hulgas enim levinud ja kui palju vestlusplatvorm tegelikult kasutust leiab, aitab mõista SOS Lasteküla ennetustöö koordinaator Sirli Arro.

Kui kaua on SOVA vestlusplatvorm kasutuses olnud?

“SOVA vestlusplatvorm alustas tööd käesoleva aasta 1. märtsist. Nüüd kohe saab viis kuud täis,” selgitab Arro.

Kui palju on senimaani läbi platvormi teiega ühendust võetud?

“Päris palju,” vastab ta kiirelt. “Kui vestluskeskkonna lahti tegime, siis paari tunni jooksul oli esimene laps juba liinil. Juulikuu keskpaigani on meie poole pöördutud 713 korral.” Arro lisab, et ka nende enda jaoks oli üllatuseks, et sellise vestlusplatvormi järele on nii suur vajadus.

Kui paljud lapsed SOVA keskkonda igapäevaselt kirjutavad?

“See on igapäevaselt väga erinev. Praegu on suvi. Juuni teisest poolest, kui kool lõppes, läks kohe oluliselt vaiksemaks, kuna lastel pinged vähenesid,” räägib Arro. “Mõni päev on selline, kus pole mitte ühtegi (kirjutajat), vahel on 20 last päeva jooksul, mõni päev on ainult üks. Me oleme ainult viis kuud lahti olnud ja nüüd tuli kohe suvi peale, et me ei oskagi veel ise öelda, millest sõltub, kui palju lapsi mingitel päevadel (vestluskeskkonnas) käib.”

Kas kevadisel ajal oli vestluskeskkonnas aktiivsus suurem?

“Jah. Praegu on täitsa nähtav, et on olnud aktiivsuse langus,” räägib Arro. Ta lisab, et kuna lastel on üheks väga suureks probleemiks koolikiusamine, siis on mõistetav, et suvevaheajale minnes on ka vestluskeskkonnas rahulikumaks jäänud. “Lapsed liiguvad rohkem õues ja saavad natuke vaimu puhata, et siis nad võib-olla ei tunne end nii halvasti.” 

Millised on praeguse aja peamised probleemid Eesti laste hulgas?

“Peamised probleemid on seotud inimestevaheliste suhetega. See on selline kõige suurem teema, mille pärast pöördutakse. Selle alla kuuluvad sõprus ja konfliktid sõpradega, tuntakse ennast teiste hulgas tõrjutuna, teisisõnu sellised suhteprobleemid. Siis on kiusamine, peamiselt koolikiusamine väga suures osas ja ka laste vaimne tervis. Inimestevahelised suhted, kiusamine ja vaimne tervis ongi sellised kolm peateemat,” räägib Arro.

Kas on märgata, et lähiajal oleks mõne probleemi osakaal kasvanud?

“Kiusamine ja vaimne tervis vahetavad meil siin vahel kuude kaupa kohti,” räägib ta. “Kui koolikiusu on vähem, siis lapsed ikkagi puhkavad ja vaimne tervis tõuseb ülespoole. Just sellised ärevuse ja enesevigastamisega seotud pöördumised. Et nende arv ikkagi suureneb kahjuks.”

Kui palju kuulete enesetapumõtetega lastest? Kas see on igapäevane nähtus?

“Ta nüüd igapäevane päris ei ole, aga siiski tegelikult pöördub meie poole lapsi, kes räägivad sellest, et nad on enesetapu peale mõelnud. On ka neid, kelle puhul oleme teinud isegi teatekirja, kuna tundub ikkagi kahtlane, et see mõte võib kohe-kohe teoks saada,” sõnab Arro. Ta lisab, et statistiliselt on näha termini  “enesetapp” üha sagedamat märkimist. “Isegi kui tal (lapsel) otsest enesetapu soovi pole, aga ta on selle peale mõelnud ja ta on selle üle sisimas arutlenud või seda mõtet mõne oma sõbraga jaganud, siis seal vestlusplatvormil ta avaneb ja hakkab rääkima sellest, et tegelikult ma olen selle peale mõelnud.”  

Milliste kanalite kaudu lapsed teieni jõuavad?

“Kui vestluskeskkonna avasime, käisime rääkimas erinevates telekanalites ja reklaamisime keskkonda sotsiaalmeedia kaudu. Meie nõustaja on intervjuu andnud ka TV3le. Sotsiaameedia on selline, kust tuleb kohe kõige aktiivsem vastukaja. Tänavareklaam tuli üsna värskelt. Me ei kogu statistikat selle kohta, et kust laps meid leidis, kui laps just eraldi ei ütle või ei maini, et ta sealt nägi,” selgitab Arro. Ta lisab, et info uue vestluskeskkonna kohta levis hästi ka läbi koolide: Stuudiumi ja eKooli kaudu. 

Milliseid nõuandeid te lastele jagate?

“Seda mudelit on väga raske öelda, sest see on tegelikult seotud väga palju sellega, kui vana on laps. Sõltuvalt sellest on ka suhtlus paika pandud, et kuidas talle täpsemalt infot anda. Laps annab ka keskkonda sisselogides info, et mis teemal ta soovib vestelda ja nõustaja proovib siis täpsemalt vestelda, küsitleda, uurida, mis see probleem täpsemalt on ning mis on selle tagapõhjad,” räägib Arro.

“Vahel ei olegi tegelikult muud vaja kui lapse jutt lihtsalt ära kuulata. Ta saab kellelegi rääkida ning on keegi, kes teab veel tema suurt saladust või muret. Ta ütleb aitäh, et mu ära kuulasid ja sellest talle piisas. Aga sõltuvalt probleemist, kas siis omavahel arutades, suudab meie nõustaja talle mõne idee pakkuda, et näiteks kelle poole ta peaks oma murega pöörduma või näiteks suunata ta mõnele veebilehele, täpsemalt lugema mingeid nõuandeid,” lisab ta.

“Sageli küsitaksegi tegelikult, et kas sa oma vanematega oled sellest murest rääkinud. Lapsed ei taha sageli vanemate poole pöörduda. Nad kardavad neid muretsema panna ega taha tekitada lisamuret. Siis tullaksegi rääkima sellisele neutraalsele isikule. Vahel on vaja last suunata, et räägi oma vanemaga sellest murest, ta kindlasti tahaks sellest teada ja siis saab koos sellele mingi lahenduse otsida.”

“Kui on vaja mõne spetsialisti poole pöörduda ja tegemist on näiteks väga noore lapsega, siis teeme omalt poolt abivajaja lapse teate. Arutame lapsega läbi ja küsime, et kas ta on nõus, et me anname tema andmed näiteks koolipsühholoogile või kohalikule omavalitsusele. Kui tal on tõesti põhjalikumat abi vaja ja on selline olukord, mis vajab kiiret sekkumist, näiteks lapse elu on ohus, siis teeme kõne häirekeskusesse ja politsei või kiirabi läheb kohale.”

Millises vanuses lapsed teiega kõige sagedamini ühendust võtavad?

“Meie vestlusplatvormil on lapsed vanuses 7—15 eluaastat. Kõige enam pöördujaid on meil 11-aastaste seas, siis 15-aastased ja seejärel 12-aastased. Need on sellised peamised kolm vanusegruppi. Kõige noorem laps, kes on meie poole pöördunud, on olnud 7-aastane,” selgitab Arro. 

Kas lapsed võivad kindlad olla, et teie nõustajatele jagatud informatsioon on privaatne ega leki kolmandatele osapooltele? 

“Kui tegemist on hädaolukorraga, siis on meil võimalik tuvastada lapse IP-aadress, anda politseile info ja nemad siis tuvastavad lapse täpse asukoha. Aga vastasel juhul, jah. Info on anonüümne. Ja kui on näiteks vaja teha abivajaja lapse teadet, siis me ütleme lapsele, et selline olukord või jutt tekitab minus muret ja oleks vaja näiteks kellegi poole pöörduda.”

“Aga vastasel juhul jääb see kõik nõustaja või vabatahtliku, kes parajasti lapsega vestleb, nende kahe vahele. Tundub, et lastele sobibki see, et ta ei tea täpselt ega näe inimese nägu, kes teisel pool on. Meie nõustaja ei näe samuti lapse nägu. See on selline anonüümne sein, mis vahel tundub, et aitab lapsel avaneda,” kinnitab Arro.

Kui pikad on keskmiselt vestlused lastega?

“Kui vaadata statistikat, siis need vestlused on tavaliselt 23 minutit pikad. Selle aja jooksul jõuab tegelikult päris palju teemasid läbi arutada. Mõni vestlus on mõneminutiline, et laps tahabki teada, kes seal vastas on ja kas ma võin seda inimest usaldada. Ja siis tullakse teist korda pikema jutuga juba tagasi,” räägib Arro. 

Kuidas nõustajad ise sellega toime tulevad, et peavad pidevalt teiste probleeme kuulama ja lahendama?

“Eks igaühel on omad tehnikad, kuidas sellega toime tulla. Omalt poolt pakume oma nõustajatele vajadusel supervisioone, et nad saavad tõesti kellegi spetsialistiga rääkida. Alati on võimalus helistada ja näiteks teada anda, et ma vajaksin supervisiooni,” selgitab Arro. 

Kas teie juures teevad lisaks nõustajatele tööd ka vabatahtlikud?

“Meil on nõustajad ja vabatahtlikud. Kriitilisematel kellaaegadel on meil kaks inimest liinil, juhuks kui järjekorda tekib rohkem lapsi. Kui tekib hädaolukord, siis on meil võimalik kutsuda ka inimesi juurde.” 

“Vabatahtlikud saadavad mulle tutvustava info, et kes nad on ja miks nad meiega liituda tahavad ja siis tuleb sissejuhatav koolitus. Üldjuhul on kõik meie vabatahtlikud sotsiaaltöö, psühholoogia või pedagoogilise haridusega ning neil on valdkonnast ettekujutus,” lisab Arro.

Miks vabatahtlikud teiega liituvad?

Arro selgitab: “Põhjused on väga erinevad. Kes näiteks tegeleb tööalaselt väga palju täiskasvanutega, aga tahaks näha samas valdkonnas laste poolt, et milline on laste vaimse tervise olukord ja kuidas neid abistada. Lisaks need, kellel on endaga mingisugused probleemid olnud väikesena: tuntakse, et tahaks ka teisi omasuguseid aidata. Või tõesti kellelgi on oma lapsega mingi mure või probleem olnud ja ta saab aru, kui oluline on, et laste jaoks oleks keegi olemas.” 

Kommentaarid puuduvad