INTERVJUU | Eesti tuumaenergeetik olukorrast Zaporižžjas: oht inimeludele pole mitte tuumajaam, vaid …

Kui tõenäoline on, et sõjategevus Zaporižžja tuumajaama lähedal võib tekitada tuumakatastroofi? Kui hästi on jaam kaitstud, kui see peaks sattuma otsese tule alla?

"Kui rääkida juhuslikust mürsust või raketist, mis tabab jaama, siis tõenäosus mingisuguseks õnnetuseks on ülimalt väike," selgitab Kööp. "Peamine põhjus on selles, et Zaporižžja tuumajaama kaitsehooned on tugevad, üle meetri paksusest betoonist hooned, mille sisemine sein on veel kaetud mitme sentimeetri paksuse terasplaadiga. Juhuslik mürsk või rakett jaama ohutust ei häiri," lisab ta. 

Kööp nendib, et kahjuks on Zaporižžja tuumajaamale just praeguse sõjategevuse tõttu teisigi ohutegureid. Ta toob ühe probleemina välja praegu tuumajaamas paiknevad Vene väed. "Tuumajaam on suur ning selleks, et tuumakütus või radioaktiivne materjal ei lekiks väljaspoole tuumajaama, on vaja seda kütust jahutada. Kütust jahutatakse pumpade abil ja pumbad vajavad toidet (elektrit)."

"Elektrit võib saada näiteks võrgust. Oleme näinud, et üks juhuslik või mitte juhuslik rakett tabas võrguühendust jaama juures, mille tõttu oli ajutiselt ka probleeme jaamale elektritoite tagamisega. Kui võrgutoide kaob, siis selleks on tuumajaamas olemas varugeneraatorid, mis käivituvad ja annavad voolu pumpadele, mis jahutusvett ringi ajavad. Aga need generaatorid vajavad kütust ja kui seal samas jaamas tegutsevad sõjaväeüksused, kes samuti kütust vajavad, võib tekkida olukord, kus teadmatusest või hooletusest tingituna kasutatakse generaatorite jaoks varutud kütus ära mingil muul eesmärgil," räägib Kööp.

"See on üks viis, kuidas võib tekkida probleeme. Samas on neid süsteeme palju, need on dubleeritud ja sellest ei piisa, et üks ohutussüsteem rivist välja lüüa. Neid peab rivist välja lööma mitu tükki. Kuna tegemist on sõjaolukorraga, siis igasugune süsteemide parandamine, kütuse kohalevedu või võrguühenduste taastamine on kindlasti tugevalt häiritud." Kööp sõnab, et samas ei ole mitte mingisugust põhjust eeldada, et kumbki osapool soovib tekitada selles piirkonnas radioloogilist katastroofi. Ukrainlaste vaatest on see ilmselge, aga samas ka venelased tahavad tuumajaama kasutada enda territooriumite elektriga varustamiseks. Seega on raske hinnata, kas nad tahaksid ka jaama territooriumil korda saata mingisuguse terroriakti.

Milliste standardite järgi kaitsehoonete efektiivsust hinnatakse? 

"VVER-tüüpi reaktori (Zaporižžja tuumajaama reaktori) kaitsehoone peab vastu pidama 20-tonnise lennuki otsetabamusele. See on küll selline väikelennuk, aga samas kogu reaktorihoone on täis erinevaid ruume. Seal on väga palju betoonkonstruktsioone ja sellega seoses on väga ebatõenäoline, et mingisugune üksik tabamus mõjutaks reaktori tööd. Inimesed on läbi aegade olnud väga targad, et purustada erinevaid asju, kui nad seda väga tahavad. Selle vastu ei ole me kunagi kaitstud. Aga selline juhuslik tabamus ei tohiks küll mingisugust probleemi tekitada," kinnitab Kööp. 

Kas asjaolu, et Zaporižžja tuumajaamas ei kasutata tuumareaktsiooni juhtimiseks grafiiti, muudab ohutumaks olukorra, kui peaks tekkima radioaktiivne leke?

"Kindlasti on vaja tähele panna erinevusi, mis on RBMK-tüüpi reaktoritel ehk nii-öelda Tšernobõli-tüüpi reaktoritel ja VVER-tüüpi reaktoritel, mis on hetkel Zaporižžjas. Õige on, et VVER-tüüpi reaktoris grafiiti ei kasutata. Seal on kaks põhjust, miks RBMK- tüüpi reaktoritel on probleemne minevik. Ühest küljest grafiit. Kui vesi reaktorist välja voolab või ära keeb, siis VVER-tüüpi reaktoris jääb ahelreaktsioon seisma, kuna neutroneid enam ei aeglustada, sest selles reaktoris aeglustab neutroneid vesi. Aga kui RBMK-tüüpi reaktori vesi kas läheb keema või voolab reaktori primaarahelast välja, siis reaktoris toimub ahelreaktsioon edasi, sest grafiit modereerib ehk aeglustab neutroneid," räägib Kööp.

"Aga ma arvan, et õnnetuse seisukohast ei olegi see asjaolu primaarne, sest tänapäeval on reaktori kaitsesüsteemid ehk kontrollvardad ja nende sisestamine reaktorisse niivõrd mitmekordselt tagatud ja need süsteemid on väga töökindlad. Ükskõik, mis õnnetus juhtub, näiteks, kui reaktorit või reaktorihoonet tabab rakett, siis kontrollvardad sisestatakse juba automaatselt tänu seismilistele anduritele, mis kaitsevad reaktorit näiteks maavärina vastu. Sel juhul peatatakse ahelreaktsioon reaktoris automaatselt," lisab ta. 

"Teine aspekt, miks grafiit ei ole nii hea või miks see Tšernobõli reaktori puhul oli nii ohtlik, on, et grafiit põleb päris hästi, mis tähendab seda, et põlemise käigus tõusevad aineosakesed kõrgematesse atmosfäärikihtidesse. Selle tõttu võivad nad levida kaugemale. Igasugune põleng radioaktiivsete materjalide läheduses on üldiselt radioaktiivse aine leviku mõttes ohtlikum."

Kööp selgitab, et Zaporižžja tuumajaamast rääkides tuuakse sageli paralleele Tšernobõliga, kuid tehnoloogilises mõttes on Zaporižžja võrreldav pigem Fukushimaga, kus juhtus 2011. aastal jahutussüsteemide täielik seiskumine ning nende süsteemide purunemine, mistõttu kuumenes reaktor aeglaselt üle ja selle südamik sulas surveanumast välja. "Paralleele tasub tuua just selle õnnetusega ja kaasnenud radioloogiliste tagajärgedega," lisab ta. 

Siiski räägivad Lääne liidrid ja ka Ukraina riigipea, et katastroof Zaporižžja tuumajaamas võib olla suurem ja ohtlikum kui Tšernobõlis 1986. aastal.

"Ma arvan, et see väide tuuakse sellepärast, et Zaporižžjas on kuus reaktorit, nad on suuremad ning nendes on rohkem radioaktiivset materjali. Aga kui võtta arvesse,  milline on õnnetuse viis või radioaktiivse aine leviku viis, siis kindlasti on Zaporižžja reaktorid ohutumad (kui Tšernobõlis)."

Kööp lisab: "Ainüksi tänu sellele, et nendel kõigil kuuel reaktoril on kaitsehooned, mida Tšernobõlis ei olnud. Isegi kui juhtub kõige hullem reaktori südamikus, siis kaitsehooned on piisavalt tugevad, et ära hoida (radioaktiivsuse) suurem levik Euroopas. Tuginedes IAEA (Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri) ekspertidele ja teistele valdkonna ekspertidele, võib arvata, et õnnetuse tagajärg on pigem lokaalne ja teistele riikidele suurt ohtu ei kujuta." 

Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra sõnas Delfile, et õnnetuse korral Zaporižžja tuumajaamas ei levi radioaktiivset saastet kiirgusohu seisukohalt kaugemale kui 200 kilomeetrit. 

"Seal on küsimus selles, kas ohuala määratleb ära selle, et kas on kellelegi üldse mingisugune efekt sellest õnnetusest. Täpselt on raske öelda, kuna käimas on sõda, tuhanded inimesed surevad ja meie räägime siin vähi tõenäosuse tõusust mingisugusel protsendil populatsioonist. Ühest küljest on arusaadav, et tuumaõnnetus on suur. Tagajärg on pigem, nagu me näeme näiteks Fukushimas, populatsiooni ümberasustamisele ja maakasutusele, kuivõrd otseselt oht inimeludele. Otsene oht inimeludele on hetkel raketid ja maamiinid, mitte tuumajaam."

Kööp lisab, et alati on võimalus muuta õnnetus hullemaks, kui inimesed tahavad seda saavutada. "Eeldades, et ükski osapool seda ei taha, siis hetkel teadaoleva info kohaselt ei ole mitte mingit põhjust eeldada, et võimaliku õnnetuse tagajärjed peaksid levima kaugemale."

Milliseid kaitsemeetmeid veel Zaporižžja tuumajaamas rakendatakse, kui võrrelda seda näiteks Tšernobõli või Fukushimaga tuumajaamadega?

"Zaporižžja reaktorid pandi võrku 80ndate keskel või 90ndate lõpus. Nad on võrreldes teiste tuumajaamadega maailmas uuemad ja läbinud ka mitu uuenduskuuri. Nende ohutussüsteeme on läbi aegade vastavalt teadlikkuse tõusule ka parandatud," kinnitab Kööp.

"Ohutussüsteeme on lisatud ka pärast Fukushima õnnetust. Näiteks vesinikupõletid, selleks, et võimaliku õnnetuse tagajärjel ei tekiks suurt vesiniku kontsentratsiooni ja plahvatust. Tegemist on tuumajaamaga, mis on oma olemuselt robustne ja kus on palju erinevaid süsteeme, mis muudab selle ka keerukamaks, võrreldes teiste reaktoritega. Zaporižžjas on tegu ikkagi suure reaktoriga, kus töötab väga palju inimesi ja on vaja töös hoida mitmeid erinevaid aktiivseid süsteeme, mis vajavad toidet elektri näol või varugeneraatorite puhul siis kütet diisli näol."

Tänu sõjategevusele on töötajate arvu Zaporižžja tuumajaamas vähendatud. Kas eksisteerib variant, et inimlik eksimus võib põhjustada mastaapse õnnetuse?

"Eksimusest õnnetust põhjustada on suhteliselt raske. Ma arvan, et pigem võib see eksimus tulla, kui üritatakse juba alanud õnnetust edasi kontrollida," räägib Kööp. "Kui võtame Fukushima näite, siis selle õnnetuse tagajärjed olid suuremad, kui nad võinuksid olla, kui oleks tehtud vähem inimlikke vigu sel hetkel kui õnnetus oli juba juhtunud," lisab ta.

Kööpi sõnul puudub oht, et tuumajaama töötajate vea tõttu võiks juhtuda mõni õnnetus, kuna jaamas on piisavalt palju süsteeme, mis kaitsevad selle vastu automaatselt. Siiski lisab ta, et kuna tuumajaamas paiknevad relvastatud võõrväed, on jaama töötajate stressitase kindlasti väga kõrge ning õigete lahenduste leidmine ohuolukorras võib olla seetõttu päris keeruline.