Ekspert Estonia huku uuringu tulemustest: ka allveelaevaga kokkupõrkumist ei saa välistada

estonia
Foto: estonia worl

BNS

Trondheimis asuva Norra tehnoloogia- ja teadusülikooli  merendustehnoloogia professor Jørgen  Amdahlil järeldas Estonia vraki kohta kogutud andmete järel, et laeva visiir võis kukkuda nii, nagu järeldas ka ametlik uurimine, kuid samuti on tõenäoline, et aluse pardavigastused tekkisid merepõhja vajudes ning välistada ei saa ka kokkupõrget allveelaevaga.

Estonia laevahukku eraviisiliselt uuriv meeskond eesotsas Margus Kurmiga lasi Estonialt kogutud materjale analüüsida Trondheimis asuva Norra tehnoloogia- ja teadusülikooli merendustehnoloogia professoril Jorgen Amdahlil, kes oma teadustöödes on tegelenud laevade kokkupõrgete, tulekahjude ja plahvatustega.

“Ametliku uurimisraporti järgi oligi visiir õnnetuse põhjussee tuli lainete mõjul lahti, kukkus vastu vööri ja seejärel merre. Visiiri ärakukkumine tõi endaga kaasa rambi lukkude purunemise. Me simuleerisime visiiri ärakukkumist ja langemist pirnvöörile. Simulatsioonide tulemusena saime üsna samasugused vigastused. Tundub, et nii see võiski juhtuda,” rääkis Amdahlil.

“Samas küsis Margus Kurm meilt, kas see vigastus võis tekkida kokkupõrkel millegagi, mis oli veepinnal. Mina isiklikult seda ei usu, kuid täielikult välistada ka ei saa. Vees oleval objektil peaks olema kindel mass ja kiirus ning teatud kuju. Pean seda vähetõenäoliseks, aga jah, välistada ei saa.”

Eksperdi sõnul ei ole neil väga kindlat järeldust, kuidas tekkisid laeva pardavigastused.

“Tahtsime teada, millist jõudu oli vaja paremas pardas leitud vigastuse tekkimiseks. Tegime niiöelda jäiga objekti, mille lükkasime küljele sisse. Nii leidsime vigastuse tekkimiseks vaja mineva jõu ja energia suuruse. Selle tulemusena võime öelda, et laeva massist piisas täiesti, et merepõhjas vigastust tekitada. Kuid samas pidi suurem osa kontaktjõust olema väga väikeses piirkonnas. Kui laev lebab kogu küljega pehmel savil, on see ebatõenäoline. Pinnase käitumist ei proovinud me modelleerida, see oleks liiga suur töö. Pinnase kohta on eri arvamusi – pehmest savist kuni kõvade kivideni – ning selle modelleerimine nõuaks kaua aega,” rääkis Amdahlil.

Tema sõnukl on esimene järeldus on, et vigastus võis tekkida laeva põhjas olles. “Tegime ka analüüsi võimaliku objektiga kokkupõrke kohta veepinnal. Leidsime, et Estonia võis millegagi kokku põrgata. Meie arvutuste järgi pidi see olema 1000-tonnine objekt, mis liikus kiirusega kuus meetrit sekundis, või 5000-tonnine objekt, mis liikus kiirusega 2,6 meetrit sekundis. See selgitaks suuremat vigastust ehk sedasama niinimetatud Evertssoni auku, kuid ei selgita teisi vigastusi.

Peale selle on võimalik, et laeva küljele tekkis mõik või vigastus ja hiljem, aluse merepõhja vajudes läks see üha suuremaks. Selline kombinatsioon on võimalik,” rääkis Amdahlil.

Tema sõnul oleks puhas spekulatsioon väita midagi selle kohta, mis võis Estoniat veepinnal tabada.

“See on spekulatsioon. On arvatud, et see võis olla teine laev või allveelaev. Ma ei tea allveelaevade kohta kuigi palju. Ei tea, kuidas need vööriosas välja näevad. Allveelaevad on tugeva konstruktsiooniga, et minna väga sügavale. Samas on neil vahel kere esiosas väga nõrk struktuur, sest seal on teatud instrumendid. Teine probleem on see, et vigastus on ju üleval pool veepiiri, ja kui oli kokkupõrge, pidi allveelaev liikuma veepinnal. Kuna aga ilm oli väga halb ja lained suured, võis ka juhtuda, et laev oli kõvasti kaldu ja allveelaev lõigi nii kõrgele. See on lihtsalt spekulatsioon, kuigi meie uuringu põhjal seda välistada ei saa,” ütles Amdahlil.

Kommentaarid puuduvad