Vene relvajõud ründasid esmaspäeva hommikul Ukrainat vähemalt 83 raketiga, millest 43 õnnestus alla tulistada. Raketilöögid tabasid mitut Ukraina linna, nende seas Kiievit, Harkivit ja Lvivi. Raketirünnakutes hukkus 19 ja sai vigastada koguni 105 inimest. Võtsime ühendust Kiievi läheduses elava iduettevõtja Valeriy Chekalkiniga ning uurisime, milline olukord valitseb hetkel Ukraina pealinnas. Viimastel kuudel on jäänud mulje, et Kiiev on lahingutegevusest pigem puutumatuks jäänud. Milline olukord Kiievis hetkel valitseb? Eile toimus suur raketirünnak. Üks osa rakettidest oli suunatud strateegiliste objektide, näiteks elektrijaamade pihta, et jätta riik elektriühenduseta. Mina eeldan, et nad püüavad kogu riiki lihtsalt terroriseerida. Venelaste vaates mõjutab selline tegevus kuidagi Ukraina rahvast ja tekitab hirmu, kuid tulemus on tegelikult vastupidine: inimesed muutuvad üha vihasemaks ja rindel olevate sõdurite moraal kasvab. Raketirünnaku tagajärjed Kiievis. Foto: Scanpix Teine osa rakettidest oli suunatud keskväljakutele ja näiteks Kiievi kesklinnas asuvale jalakäijate sillale, millel pole mingisugust strateegilist tähtsust. Kõige suuremat kahju tegid raketid, mis langesid kesklinnas asuvale Ševtšenko pargile, mille lähedal asub ka Kiievi Taras Ševtšenko Riiklik Ülikool. Kaks raketti tabasid parki ning üks suurt ärikeskust. Nendel objektidel pole mitte mingisugust strateegilist ega sõjalist väärtust. Nad tahavad külvata hirmu, kuid me elame selle üle. Ma mäletan, kui sõja alguses lendasid minu majast üle kümned raketid. Oleme sellega juba harjunud. Milline on hetkel kiievlaste meeleolu? Kas inimesed on hirmul? Leidub erinevaid inimesi. Mõned on siiani hirmunud ning juba harjunud sellega, et tihti peab ruttama pommivarjenditesse. Loodetavasti on üha rohkem inimesi distsiplineeritumad ja teevad seda. Mõned ei karda üldse ja neid kutsutakse "maniakaalseteks". Nende mõtteviis on: juhtub see, mis juhtuma peab. Minu pere tuli just kuuks ajaks Kiievisse külla. Ilmselgelt pole see muidugi parim ajastus. Kui minu pere peale esimest sõjanädalat ohutumasse kohta läks, jäi majja ainult neli meest: mina, mu isa ja kaks sõpra. Meile anti relvad, kuna üks minu sõber on Ukraina armees kolonel. Aga meis ei olnud absoluutselt mingisugust hirmu. Mina arvan nii, et hirmul olemine on naiste ja laste jaoks. Aga eks kõik sõltub lõppude lõpuks inimestest. Valeriy Chekalkin. Foto: Erakogu / Jetbeep Minu firmas on töötajaid, kes jäid sõja alguses koos üheaastaste laste ja naistega rahulikult oma korteritesse. Nad pakkisid küll igaks juhuks kohvrid, kuid ei tahtnud lahkuda. Üldiselt on Ukraina inimesed väga vaprad. Seda kinnitavad ka kaadrid, mida nägime sõja esimestel nädalatel: relvastamata tsiviilisikud protestisid tankide vastu. Need on tõelised kangelased. Ja kangelasi meil jagub! Kas tavapärane elurütm on Kiievis mingil määral taastunud? Praegu lülitatakse teatud linnaosad elektrivõrgust välja, et need uutmoodi ühendada. Inimestel soovitatakse mitte kasutada koduseadmeid, mis on suure elektritarbimisega. Vähendada tuleb nõudepesumasina kasutamist ning vett soovitatakse soojendada elektripliidi asemel gaasiga. Kas Kiievis on hetkel ka mingeid piiranguid? Mõned piirangud on. Ma arvan, et nad pidid teadma, et on tulemas suurem raketirünnak ning oleks olnud mõistlik kogu eilseks päevaks kehtestada liikumispiirang. Seda küll kahjuks ei tehtud. Aga meil kehtib endiselt komandanditund kella üheteistkümnest õhtul kuni kuueni hommikul. See on praegu ainus piirang. Kui palju on Kiievis kuulda õhuhäire sireene? Peaaegu iga päev. Õhuhäire võib käivituda ka juhul, kui märgatakse, et mõni Vene hävitaja on kusagilt kaugemalt õhku tõusnud. Ma elan ise 20 kilomeetrit Kiievist eemal, kuid mu ema elab Kiievi kesklinnas. Park, mida eile rakett tabas, jääb tema majast umbes kilomeetri kaugusele. Aga ta jõudis õigeaegselt varjendisse. Mina nii vastutustundlik ei ole ja kohe varjendisse ei lähe, kuna minu külas ei ole strateegilise tähtsusega objekte. Lähim sõjaväelennuväli on siit 15-20 kilomeetri kaugusel. Seetõttu tunnen, et on enam-vähem turvaline. Milline on viimaste arengute valguses ohutase Kiievis, võrreldes ülejäänud Ukrainaga? Kõik sõltub sellest, kuidas inimesed reageerivad. Kui inimesed reageerivad vastutustundlikult, mitte nagu meie, siis on ohutuse tase küllaltki kõrge. Kuid ka stressitase on väga kõrge. Peab leidma tasakaalu igale õhuhäirele reageerimise ja varjendisse minemise vahel. Kui lähed varjendisse, oled küllaltki ohutus kohas. Raketirünnaku tagajärjed Kiievis. Foto: Scanpix Kui sa õhuhäirele ei reageeri ja jääd koju, on oluline teadvustada, millises majas sa elad. Näiteks minu ema elab väga vanas, enam kui 100-aastases majas, millel on kahe meetri paksused seinad. Tema võiks õhuhäire korral põhimõtteliselt ka koju jääda. Ei ole raketti, mis suudaks purustada nii pakse seinu. Kui elad 24-korruselises majas, mis asub mõne militaarobjekti läheduses, siis on küllaltki riskantne, kui sa õhuhäire sireenile ei reageeri. Kas teate, kui palju inimesi on Kiievist alates sõja algusest põgenenud? Ma arvan, et sõja alguses põgenes Kiievist umbes kolm-neli miljonit inimest. Kaks kolmandikku nendest on juba tagasi tulnud. Aga nüüd kuulen, et osad inimesed lahkuvad taas, kuna nad ei tea, mis saama hakkab. Eksisteerib tuumalöögi andmise risk, mille pärast on paljud inimesed tõsiselt mures. Valeriy Chekalkin on Ukraina iduettevõtte Jetbeep juht ja asutaja. Firma tegeleb füüsilise maailma digitaliseerimisega ning loob uusi lahendusi jaekaubanduse-, logistika- ja transporditööstuse jaoks.
