Julgeolekuekspert Erkki Koort aitab mõista NATO vastaskaldal eksisteerivat, Venemaa juhitavat Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (KJLO). Kas selline organisatsioon võib kujutada julgeolekuohtu ka Eestile? Mida kujutab endast Venemaa juhitav Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO)? "Peale Varssavi pakti laialisaatmist tegi toonane Venemaa või Nõukogude Liidu õigusjärglane katse reanimeerida Varssavi pakti," selgitab Koort. Ta lisab, et kuna värskelt loodud organisatsiooniga liitus ainult 6 riiki (Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Valgevene ja Venemaa), jäi see algusest peale varjusurma. Millised on KJLO ning NATO peamised sarnasused ja erinevused? "Nii Varssavi paktil kui ka Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioonil on selline alusleping nagu NATOl ja isegi erinevad artiklid on suhteliselt sarnased. Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni kollektiivkaitse artikkel on neljas, NATOl viies." Kuigi nii NATO kui ka KJLO lepingute artiklites leidub mõningaid sarnasusi, erinevad kaks organisatsiooni üksteisest siiski põhimõtteliselt. "NATO puhul on tegemist ühtse väärtusruumi kaitsega. KJLO puhul on tegemist pigem Venemaa huvisfääri ühe argumendiga," selgitab Koort. Tema hinnangul on KJLO justkui õigustus, et Venemaa saaks hoida teatud riikides sõjaväebaase või viia sinna väed sisse. "See on oma huvisfääri reserveerimine, mitte niivõrd mõeldud päriselt teiste riikide kaitseks. Sisuliselt dikteerib KJLO tegevust Venemaa," lisab ta. Kas KJLO liikmesriikidel eksisteerib sarnaselt NATOle kohustus liitlasi sõjaliselt abistada? "Nii nagu NATOl, ei ole ka KJLOl absoluutset kohustust liitlasi abistada. Ka NATO artikkel viies on kirjas, et iga riik abistab võimaluste piires," räägib Koort. Ta lisab, et artikkel viit tõlgendatakse tavaliselt selles võtmes, et see on absoluutne ja kui kedagi rünnatakse, siis ründavad kõik vastu nagu üks mees. "Tegelikult võib see tähendada ka kiivrite või kuulivestide saatmist rünnaku alla jäänud riigile. Ja samamoodi on KJLOga. Ka nendel on võimalus seda teha, aga mitte absoluutne kohustus. Nad võivad liitlasi toetada ka poliitiliselt." Koort toob näite, et Kasahstani rahutuste mahasurumiseks käivitati KJLO kollektiivkaitse artikkel, kuid Armeenia Mägi-Karabahhi konflikti puhul seda siiski ei tehtud. Kas KJLO sõjaline võimekus on kuidagi NATOga võrreldav? "Ei, kindlasti mitte," selgitab Koort, "tegelikult ka selle suurima riigi Venemaa puhul on suhteliselt hästi näha, milline on tema võimekus Ukrainas. Seal ei ole midagi võrreldavat. Ja teistel liikmesriikidel on see võimekus veelgi väiksem." Kas Venemaal on Ukraina sõjas KJLOlt mingit abi loota? "Ei paista olevat, sest üks kõige lähem liitlane Valgevene pole sinna konflikti sekkunud," räägib Koort. Ta lisab, et näiteks kasahhid on samuti teatanud, et ei tunnusta Ukraina idaosas tekkinud niinimetatud rahvavabariike, rääkimata sõjalisest sekkumisest. Foto: Andres Putting / Delfi KJLOs valitsevad sisemised vastuolud "Kasahstan kardab nõudeid oma territooriumile. Ukraina näidet pigem kardetakse, et teine riik võibki tüki küljest hammustada." Koort selgitab, et KJLO võib sisemiste pingete tõttu ka laguneda, kuid tema seda siiski lähitulevikus ei näe. "KJLO liikmesriigid on äraootaval seisukohal, et mis saab sündmustest Ukrainas. Armeenia on üldse sellises keskkonnas, et nad näevad ainsa julgeoleku tagamise võimalusena Venemaad." Samuti eksisteerivad paljudes Kesk-Aasia riikides Venemaa baasid ning organisatsioonist väljaastumine ei ole lihtne. "Võid küll sellest välja astuda, kuid baasid jäävad alles. Samuti on keeruline lõpetada baaside lepinguid. Eks Kesk-Aasias on KJLO natuke tasakaaluks ka Hiina huvidele," märgib Koort. Eesti julgeolekut KJLO ei ohusta Koort kinnitab: "KJLO on pigem liikmesriikide kontrollimiseks, mitte tänasel päeval reaalseks tegevuseks. Sellepärast, et suurima riigi ehk Venemaa relvajõud on suhteliselt ahtakeseks kuivanud ja kui kasahhid pole nõus Ukrainas midagi tegema, siis NATO liikmesriigi vastu on nad veel vähem motiveeritud midagi ette võtma."
